Mineviku vääritimõistmise ennetamine

Komplekssus – mitmeperspektiivilisus (vaatenurkade paljusus) – kriitiline mõtlemine

1. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus ei püüa esitada mineviku kohta ühte ainuõiget seisukohta.   Siiski on eesmärgiks jõuda faktidele ja tõendusmaterjalile tuginedes ajaloolisele tõele võimalikult lähedale ja püüelda objektiivsuse poole. See kujundab arusaama ajaloonarratiivide mitmekihilisusest ja tõlgendatavusest ning stimuleerib narratiivide üle mõtisklema, neid kahtluse alla seadma ja kriitiliselt mõtlema.

2. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus mõtestab lahti ajaloolisi müüte ja stereotüüpe, asetades traditsioonilise rahvuslikku uhkust ja kannatusi peegeldava lähenemise avaramasse konteksti, õhutades õpetajaid ja õpilasi oma arusaamu ja kultuurilise eripära ainukordsust kahtluse alla seadma. Taoline traditsiooniline muster on kujundatud ühelt poolt rahvuse kannatuste ja teiselt poolt rahvusliku uhkuse tõttu, jättes kõrvale teistele tehtud ülekohtu ja need ajaloo valdkonnad, mis ei sisaldu rahvuslikus narratiivis.

3. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus tõstab teadlikkust asjaolust, et minevikku tajutakse erinevalt, sõltuvalt isiku sotsiaalsest taustast, põlvkondlikust kuuluvusesr ning seksuaalsest hoiakust, kuuluvusest erinevasse etnilisse, keelelisse või religioossesse kogukonda ning sõltuvalt ühiskonnas eksisteerivast erinevast maailmavaatest. See aitab mõista, et inimesi ja sündmusi tuleb hinnata neid ümbritseva keskkonna (väärtused ja ajahetk) kontekstis.

4. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus käsitleb ajaloo tundlikke ja vastuolulisi teemasid vastutustundlikult, seades kahtluse alla nn ühe tõe, kallutatud ja politiseeritud minevikuvaate ning toob esile ajaloo keeruka ja mitmemõõtmelise olemuse. See aitab vältida emotsionaalset, subjektiivset või vaenulikku keelekasutust ning toetab erapooletut lähenemist, ilustamata siiski problemaatilist ajaloonarratiivi ja minevikust roosilist pilti maalimata.

5. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus toetab leppimist lõhestunud ühiskondades, toetades empaatiavõime arendamist ja oskust arutada erinevate minevikutõlgenduste üle ning võimet jääda eriaarvamusele ilma vaenulikkuse ja vägivallata.  

 

 

Soodustab mineviku tundmaõppimisel kaasavat lähenemisviisi

Mitmekesisus – dialoog – võrdsed võimalused

6. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuhariduse tähtsus seisneb tänaste kogemuste ja väljakutsete selgitamises ning seega on ajalooõpetuse eesmärk aidata õpilastel mõista maailma, milles nad elavad ja aimata, milliseks kujuneb tulevik. See tähendab eelkõige veendumust, et mineviku tundmaõppimine on aidanud avardada poliitilist ja kodanikuteadlikkust. Seega – ajaloo ja ühiskonnaõpetuse kui kahe iseseisva õppeaine lõimimine on mõlemaid vastastikku toetav.

7. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus sisaldab globaalset mõõdet ja hõlmab endas mineviku tundmaõppimisel erinevaid valdkondi, nagu poliitiline, sotsiaalne, majanduslik, kultuuriline ja keskkonda arvestav. Ajalooõpetuse kaudu õpitakse tundma tähtsamaid sündmusi, pikemaajalisi protsesse ja arenguid ning tähtsaid teemavaldkondi, nagu igapäevaelu, looduskeskkond, sooline võrdõiguslikkus, inimõigused ja migratsioon.

8. põhimõte

Kvaliteetse ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuhariduse raames käsitletakse inimlikke väärtusi, uskumusi, hoiakuid ja tendentse, nagu demokraatia, sallivus, inimõigused, vastastikune mõistmine, sotsiaalne ühtekuuluvus, solidaarsus, vabadus, julgus, võrdsed võimalused ja vastutus, aga ka armastus ja sõprus. Ajalooõpetus tegeleb siiski ka negatiivsete kontseptsioonidega, nagu näiteks stereotüübid, õiguste piiramine, eelarvamused, ksenofoobia, rassism, vägivald ja viha, kuna ka need on inimloomuse osa, mistõttu tuleb neid mõtestada.

9. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus sisaldab kultuurilist, religioosset ja keelelist mitmekesisust kui võimalust toetada sotsiaalset sidusust ja kaasatuse tunnet ning aidata kaasa kultuuride ja religioonide vahelise dialoogi toimumisele.

10. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus kasutab meid ümbritsevat ajalugu mineviku mõtestamiseks ja sellest arusaamise toetamiseks ning materialset ja vaimset kultuuripärandit kui ainulaadset  tõendusmaterjali minevikust (mis võimaldavad ajas tagasi minna).

 

Haridusinnovatsiooni edendamine

Tegevus – pädevused – autonoomia

11. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus põhineb oskustel, sisaldades kognitiivseid (teadmised), funktsionaalseid (teadmiste rakendamine), isiklikke (käitumine) ning eetilisi (käitumist juhtivad põhimõtted) komponente. See tähendab, et kontekstuaalseid teadmisi, oskusi ja hoiakuid, uskumusi, tendentse ja väärtusi tähtsustatakse võrdselt.

12. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus aitab arendada pädevusi, nagu sotsiaalne ja ühiskondlik pädevus, kultuuriline teadlikkus ja eneseväljendusoskus, õppima õppimine, digitaalne pädevus, algatusvõime ja ettevõtlikkus. Samuti arendatakse üldpädevusi, nagu kriitiline mõtlemine, loovus, probleemide lahendamise ja otsuste langetamise oskus.

13. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus arendab mõtlemisoskust ja järgmisi kontseptsioone: arusaam aja (järgnevuse) mõistest, ajalooline tähenduslikkus, esmane allikmaterjal, tõlgendamine, põhjus ja tagajärg, muutus ja järjepidevus, võrdlemine ja vastandus, empaatia, fakt ja arvamus, eelarvamus ja objektiivsus. Samuti  käsitletakse olulisi mõisteid, nagu orjus, põhiseadus, sotsialism või depressioon.

14. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus arendab võimet mõista ja analüüsida  probleeme ja sündmusi; võimet koguda, korrastada, uurida ja hinnata allikaid loogiliselt ja asjakohaselt, mis viib järeldusteni ja uute ideede genereerimisele.  Samuti aitab ajalooõpetus arendada eneseväljendusoskust, suutlikkust esitada oma mõtteid ja argumente arusaadaval moel.

15. põhimõte

Kvaliteetne ajaloo-, kultuuri- ja kodanikuharidus sisaldab pedagoogilisi ja hindamise strateegiaid, mis toetavad õpilaste iseseisvat õppimist, tõstavad motivatsiooni ja huvi, vastutust, suurendavad osalusaktiivsust ja initsiatiivi, stimuleerivad suhtlemist ja koostööd.  See võimaldab arendada uudishimu ja huvi, autonoomiat, avatust ja mõistvat suhtumist enda kultuuriruumile mitteomase suhtes, võimet uurida ja mõelda iseseisvalt ning seista vastu manipuleerimisele.